Yavuz Selimi mošee – Istanbulis Kuldse Sarve kohal asuva viienda mäe karm valvur

Yavuz Selimi mošee asub Istanbuli viienda mäe tipus Çukurboğazis ja selle siluett Kuldse Sarve kohal on kaugelt ära tuntav: üksik madal kuppel, kaks saledat minaretti ja pikk vari, mis langeb veele. See on linna säilinud keiserlikest mošeedest vanuselt teine ning selles on kohe tunda tellija iseloomu – Suleiman Suurepärane ehitas selle mälestuseks oma isale, hirmuäratavale sultanile Selim I-le, keda kutsuti Yavuziks – „Hirmuäratavaks”. Yavuz Selimi mošee on ilma hilisemate selatiini mošeede välise pompoossuseta: siin pole poolkuplite kaskaade nagu Suleimanias, pole värvilist fassaadi nagu Sinises mošees. Selle eest on siin haruldane varase Osmanite ajastu rangus, iraani keraamilised maalid, vaikne sisehoov platanidega ja vaade, mille pärast tasub siia vähemalt korra tulla.

Javuz Selimi mošee ajalugu ja päritolu

Selim I, Suleiman I isa, suri 1520. aastal. Tema valitsemisaeg oli lühike – vaid kaheksa aastat –, kuid muutis Osmani riigi transkontinentaalseks impeeriumiks: Selim liitis Süüria, Egiptuse ja Hidžāzi, tõi Istanbuli kaliifi tiitli ja prohveti reliikviad. Poeg, kes päris isalt selle enneolematu pärandi, otsustas selle mälestuseks püstitada monumendi viiendale künkale – ühele linna reljeefi silmapaistvamatest kohtadest.

Ehitus anti arhitekt Alauddinile, keda tuntakse ka nimega Adžem Alisi („Pärsia Ali“). Tööd kulgesid tolleaegsete impeeriumi ehitustööde mõõdupuu järgi kiiresti: Türgi allikad nimetavad ehitamise aastaks 1522, kuid lääne uurijad on ühel meelel, et kompleks valmis lõplikult 1527/8. aastal. Mimar Sinani nimi, keda hiljem püüti projektiga seostada, ei ole mošeega seotud: tööde algusaastal ei olnud Sinan veel õukonna tähelepanu alla sattunud ega saanud suuri tellimusi. Veelgi huvitavam on see, et üks hoovi türbe on siiski Sinani ehitatud – kuid hiljem, 1556. aastal.

Mošee sai kullije keskuseks – terveks kompleksiks, kuhu kuulusid medrese-kool, imaret (avalik köök), karavansarai ja saun. Osa ehitistest ei ole tänapäevani säilinud, kuid mošee ja türbe on üle elanud maavärinad, tulekahjud ja XIX–XX sajandi restaureerimised. Türgi reisijuht märgib, et mošee üks serv asub Aspara tsisterni kohal – see on suurim Konstantinoopoli kolmest Rooma-aegsest veehoidlast –, teine aga lõpeb Kürk Merdiveni tänava, „Neljakümne astme” kohal. See reljeef muudab mošee juurde mineku ka tänapäeval väikseks seikluseks.

Arhitektuur ja vaatamisväärsused

Väliselt jätab Yavuz Selim askeetliku ranguse mulje: selle põhiplaan on lihtne ruut, mida katab üks kuppel, ilma keerulise poolkuplite süsteemita, mille üle uhked on hilisemad impeeriumi mošeed. See on Istanbuli jaoks haruldane näide varase Ottomani arhitektuurikontseptsioonist impeeriumi mastaabis.

Sisehoov, portikus ja kolm väravat

Suurde sisehoovi (avlu) viivad kolm väravat: Türbe kapı (hauakambrite poolt), Çarşı kapı (turu poolt) ja Kırk Merdiven kapı (kallaku poolt). Sisehoov on avar ja varjuline, seal kasvavad vanad puud ning seal asub šadırvan – marmorist pesemisfontään, mille on legendi järgi rajanud sultan Murad IV. Viimase kogunemise kolonada (son cemaat yeri) toetub 18 sambale ja on kaetud 22 väikese kupliga; sambad on erinevatest materjalidest – marmor, graniit, porfüür – ja see kirju „kogumik” annab hoovile erilise rütmi.

Peakuppel ja saali proportsioonid

Palvesaal on lihtne ruudukujuline ruum, mille külje pikkus on 24,5 meetrit ja mida kroonib 32,5 meetri kõrgune madal kuppel. Kuppel toetub otse neljale seinale, ilma poolkuplite vahenduseta – see on võte, mis pärineb veel varasematest Ottomani mošeedest Bursas ja Edirnes. Nagu Aya Sofias, on kuppel siin palju laiem kui poolkera, mistõttu ruum ei tundu vertikaalne, vaid horisontaalne, laialivalguv.

Cuerda seca keraamilised plaadid – iraani käekiri

Sisekujunduse peamine kaunistus on akende kohal asuvad lunettpaneelid, mis on valmistatud cuerda seca tehnikas: värvilised keraamilised plaadid, kus erinevad glasuurid on eraldatud õhukese paksu joonega, mis ei lase värvidel põletamisel ühte sulada. Need paneelid on peaaegu kindlasti valmistatud samade iraani meistrite poolt, kes kaunistasid Sünnet Odası – ümberlõikamisruumi Topkapi palees. Üheski teises Istanbuli mošees ei leidu just sellist „iraani” tooni keraamilisi plaate: hiljem eelistavad osmanid Izni keraamikat selle kuulsate punaste toonidega.

Hünkar-mahfil ja sisustus

Mihrabi vasakul pool, kaheksal marmorpostil, asub sultani loož (hünkar mahfili); paremal – muezzini mahfil ja veel üks – kibla kohal. Marmorist minbar, akna- ja ukseraamid on kaunistatud nikerdustega, pärlmutteri ja elevandiluu intarsiatega; kalligraafia, kullamine ja maalid (nefesh ja tezhip) on tehtud oma aja kõrgeimal tasemel. Türgi reisijuhid rõhutavad eriti mihrabi ümber olevate keraamiliste plaatide ilu – „sellist ansamblit on ainult selles mošees“.

Selimi I türbe ja mošee taga asuv aed

Mošee taga, terrassil, kust avaneb vaade Kuldne Sarv, seisab sultan Selim I kaheksanurkne türbe, mis valmis 1523. aastal. Selle autor on sama Adžem Ali. Türbe väike veranda on täielikult kaetud unikaalse mustriga keraamiliste plaatidega; sees on kahekorruselised aknad, neli värvilist sammast, viis kaart ja sarkofaag selimi-kavukiga (iseloomulik osmanite türban). Ukse kohal on kalligraafiaga kirjutatud aat: „Iga hing maitseb surma.“ Eebenipuust uksed on kaunistatud pärlmutter-intarsia. Kõrval asub teine türbe aastast 1556, mida omistatakse Mimar Sinanile: sinna on maetud Suleiman Suure kolm poega – Mahmud, Murad ja Abdullah – ning Selim I kaks tütart, Hafize Hafsa ja Hatice. Kolmas türbe kuulub sultan Abdul-Mejid I-le ja ehitati vahetult enne tema surma 1861. aastal.

Huvitavad faktid ja legendid

• Legendi järgi lebas Yavuz Selimi sarkofaagil kaftan, mis kuulus teadlasele Ibn Kemalile: kord, kui sultan tema kõrval ratsutas, pritsis ta muda tema kaftanile – ja oli teadlase väärikusest nii vaimustunud, et testamendiga määras ta selle riide oma hauakambrisse panna.
• Selim I valitses vaid kaheksa aastat, kuid selle aja jooksul peaaegu kahekordistas ta Osmani impeeriumi territooriumi: tema poeg Suleiman ehitas isale mošee, kelle hüüdnimi „Yavuz” – „Hirmus”, „Halastamatu” – oli üheaegselt nii hoiatus kui ka kompliment.
• Arhitekti Adžema Ali – st „Pärsia Ali” – püüti hiljem allikates asendada Mimari Sinaniga, kuid Sinan ei olnud 1522. aastal paleele veel tuntud. Iroonia seisneb selles, et Sinan sai siiski koha selles ansamblis – ta ehitas šehzade türbe 1556. aastal.
• Mošee asub täpselt ühel Istanbuli „seitsmest mäest” ning selle kulliest viienda mäe tipus avaneb parim panoraamvaade Kuldse Sarve lahele – parem kui paljudelt ametlikelt vaateplatvormidelt.
• Türbe aias on osmanite traditsiooni kohaselt rajatud väike roosiaed: arvatakse, et Istanbuli roose hakati impeeriumi haudade juurde istutama just 16. sajandil.

Kuidas sinna pääseda

Mošee asub Fatih'i linnaosas, paar kvartalit põhja pool Fevzi Paşa puiesteed, Yavuz Selim Caddesi tänaval. Kõige mugavam viis sinna jõudmiseks on sõita trammiga T1 peatusteni Aksaray või Çapa-Şehremini, sealt edasi bussiga 36KE, 87 või 90 Balati suunas ja väljuda Yavuz Selimi peatuses. Jalutuskäik Aivansarai juurest Kuldse Sarve kaldal võtab aega 15–20 minutit – järsk, kuid maaliline rada läbi Balati ja Feneri piirkonna vanade puumajade.

Istanbuli lennujaamast (IST) on kõige mugavam sõita metrooga M11 Kagihtane'i, sealt edasi M7-ga ümberistumiseni ja trammiga T1; kogusõidu aeg on umbes 1 tund 40 minutit. Sabihä Gökçeni lennujaamast (SAW) – Havabus-buss Taksimisse ja sealt edasi taksoga üle Atatürki silla, umbes 1 tund. Autoga viib mošee juurde Ferizasi Kaddeşi tänav, kuid parkimiskohti on vähe: parem on jätta auto Suure turu või Aivansarai juurde ja minna jalgsi üles. Reisi võib ühendada jalutuskäiguga Balatus ja Feneris – see on ilmselt kõige atmosfäärikam jalutuskäigu marsruut vanas Istanbulis.

Nõuanded reisijale

Parim aeg külastamiseks on hiliskevad (aprill–mai) ja varasügis (september–oktoober): siis on õhk selge ja türbe terrassilt on näha paate, mis sõidavad Kuldse Sarve mööda kaugele allapoole. Suvel on Istanbulis palav, kuid just keskpäeval heidab päikesest kuumenenud mošee kuppel terava lühikese varju, mis muudab interjööri jahedaks ja pimedaks – siin on hea oodata ära Istanbuli kuumus. Talvel on mošee sisehoov eriti vaikne ning külgvalgustuses paistavad cuerda seca keraamilised plaadid oma reljeefse tekstuuriga.

See on tegutsev mošee ja reeglid on samad, mis Aya Sofias või Süleymaniye mošees: naistel peab olema pea, õlad ja põlved kaetud, meestel ei tohi kanda lühikesi pükse. Sallid antakse sissepääsu juures tasuta, jalatsid pannakse kilekotti. Viie igapäevase palvuse ajal ja eriti reede keskpäeval on turistidele sissepääs suletud – parem on planeerida külastus ezan-ide vahele, ajavahemikku 10.:00–11.:30 või 14.:30–16.:00. Mošee, türbe ja sisehoovi vaatamiseks varuge aega 60–90 minutit, fotograafidele rohkem.

Ühendage külastus üheks marsruudiks naabruses asuvate pärlitega Balat ja Fener: vanakreeka kool Megale Scholeion („Punane kool”), malmist Püha Stefani Bulgaaria kirik Kuldse Sarve kaldal, patriarhaat ja Kariye (Hora mošee oma Bütsantsi mosaiikidega). Viies mägi on mugav laskumine vee äärde: kaldal on palju kohvikuid ja kalarestorane, kus serveeritakse värsket hamsi ja balik-ekmekit. Võtke kaasa vett, mugavad jalanõud – piirkonna sillad on järsud ja sageli kaetud suurte kividega – ning väike kott jalanõude ja rätiku jaoks. Yavuz Selimi mošee ei ole just kõige populaarsem turismiatraktsioon Istanbulis, ja selles peitubki selle peamine väärtus: siin saab tunda 16. sajandi impeeriumi ilma rahvahulkade ja kiirustamiseta, jäädes üksi sultan Yavuz Selimi varju, vaatega Kuldne Sarv ja heliseva vaikusega kupli all, mis on püsinud nelja seina vahel juba peaaegu viissada aastat.